Kaardi autor: Sirje Randla
Tuhala kirikus (valmis 1777. a.) on unikaalne renessansskantsel-altar (1600. a.), orel (1843. a.) ja torni tipus tuulteroos (1670 a.). Kiriku lasi ehitada krahv Carl Johann Mellin (1707-1777). Maapinnast algava torni lasi 1864. a. kirikule püstitada Paul von Lilienfeld-Toal (1829-1903). Kuni 1913. a. oli kirik Tuhala mõisa omanduses ja halduses. Läheduses on kahe matusekabeliga Tuhala kalmistu. Iidne kalmistu asus 1km põhja pool hiie kõrval, kuhu esimene jutluskabel rajati tõenäoliselt 13. sajandi lõpul.
Nõiakaevul, looduskeskuse õuel, kus asus Tuhala kool aastatel 1639-1768 avati 2006. aastal mälestuskivi. Kooli tamme all – 1768. aastal ehitatud Tuhala koolimaja asukohas avati 1978. a. esimene kooli mälestusmärk Eestis. 1919. aastal asutati samas Tuhala esimene seltsimaja ja raamatukogu.
Foto: Katrin Press
Ämmaauk on 25m pikk ja 3,5 m sügav kurisu kustkaudu tavalise veeseisu aegu kaob Tuhala jõgi maa alla, neelamisvõmega ligi 800 liitrit sekundis. Sademetevaesel ajal on Ämmaaugust kuulda vaid salapärast tumedat kohinat. Vaatesild üle Ämmaaugu ehitati 1984 a.
Äiaauk tekkis 1972 a. seitsme meetri sügavuse koopa lae sissevarisemise tulemusena. Karstilehtri lähedusse jääb I-II aastatuhandest pärit muistne asulakoht.
Virulase org muutub suurvee ajal sopiliseks karstijärveks, kus asub üle 80 neelukoha. Neist suuremad on Hundikuristik, Kirstuauk (vee sügavusega kuni 7m) ja Virulase koobas.
Virulase koobas on Eesti pikimaid (58 m) karstikoopaid, mis avastati 1997a. ja on maa-aluste pugemite kaudu ühendatud Nõiakaevuga. Kui koopa ava kohal on veetase 2,35 m kõrgemal kui kaevu rakete serv, siis hakkab Nõiakaev keema. Maapinnast 7 m sügavusel asuv koobas täitub veega ainult suurvee ajal. Koopa neelamisvõime on 100 liitrit vett sekundis. Virulase koopas on üle 90 m käike.
Foto: Mats Kangur
Kuiv jõeorg täitub veega vahetult peale Nõiakaevu keema hakkamist kui maa-alused pugemid ei jõua kogu suurvett vastu võtta ( vooluhulk 2000 liitrit sekundis). Haruldast hetke tabades võib matkaja mööda jõeorgu kõndida ja vesi voolab talle järele.
Postimäe nõgu on tekkinud karstitühemike langatumistest. Nõo läbimõõt on 160 m ja sügavus 6m. Postimägi on ümbruskandi kõrgem ja populaarsem suusa- ja kelgumägi. 18 saj. algul rajati mäele Tuhala postipoisi elamu – nüüdne Postimäe talu. Samas on 1800 a. ehitatud Tuhala magasiaida varemed. Postijaam asus Kapa-Kohilas.
Vanakubja org on Eesti suuremaid kartiorgusid, mille pikkus on üle 0,5 km ja sügavus kuni 3 m. Veerikkal kevadel laiub orus ilus karstijärv.
Hobuseauk tekkis 1978 a. kolme meetri sügavuse koopa lae sissevarisemise tulemusena. Samal ajal koopa kohal karjamaal olnud hobune vajus maa alla ja sai surma. 1977 a. tekkis auk läheduses oleva elektriliini posti alla. 1981 a. tekkis auk otse keset Kolu – Kohila maanteed. Viimane teadaolev varing toimus 2000. a. kevadel Kuie jõeoru kaldal, kus Mägrakoopa lagi sisse varises.
Veetõusme allikate kaudu jõuab 6 km pikkuse Tuhala maa-aluse jõe kaks haru uuesti maapinnale vooluhulgaga 3000 liitrit vett sekundis. Suurvee ajal võib allikate pinnal näha väikseid kuhikuid ja keeriseid.
Rahaauk on kinnikasvav karstiallikas, kuhu rahvajutu järgi olla kunagi peidetud rahakirst.
Kataveski hiiekadaks on üle 300 aasta vanune ja asub Veetõusme allikatest 0,5 km põhja suunas Tuhala mõisa viiva tee läheduses ning on ümbritsetud kiviaiaga (1985). Põlispuu kõrgus on 4,5 m ja tüve ümbermõõt 1,2 m. Hiiekadakast möödudes kergitati vanasti kübarat.
Põhjalikult on Tuhala karstiala uurinud aastatel 1976-1994 TA Geoloogia Instituudi vanemteadur Ülo Heinsalu (1928-1994). Mälestusmärk teenekale Eesti karstiuurijale avati Nõiakaevu lähistel 2001. aastal.
Foto: Katrin Press
Tuhala Nõiakaev hakkab keema 100 liitrit sekundis vaid siis kui Tuhala jões vee vooluhulk on vähemalt 5000 liitrit sekundis. Teadlaste arvates on Nõiakaev unikaalsemaid loodusnähtusi Euroopas seetõttu, et veesurve tekib maa-aluses jões. Tegemist pole arteesia kaevuga. Ühtejärgi võib seda ürgset vaatepilti näha ühest päevast kuni kolme nädalani. Kaevu sügavus on 2,4 m ja selle vesi on soopäritolust tingituna veidi pruunikas. Rahvapärimus ütleb – Nõiakaev hakkab keema kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad. Samas Sulu talu õuel on Ülo Õuna (1940-1988) skulptuuride näitus. Vanas taluhoones asub Tuhala Looduskeskus.
Rahvas valis Tuhala Nõiakaevu Eesti imeks 2012.
Foto: Mats Kangur
Tuhala Looduskeskuse õuel on siin lähedal elanud skulptor Ülo Õuna 1940 – 1988 tööde püsinäitus, mille on kujundanud kunstnik Inara Õun 1941 – 2012.
Foto: Katrin Press
Foto: Katrin Press
Tuhalas on müstilise väega paik kus 2001. aastal taasavastati Eesti viis võimsamat, lähestikku asuvat positiivset energiasammast. Teadmine energiasammastest oli rahva mälus kadunud. Energiasammas (rahvalik nimetus) on maakoorest vertikaalse paelõhe kaudu väljuv elektromagneetilise kiirguse voog ehk maaenergia, mis ligi meetrise läbimõõduga keerisena ja lainetena ülespoole liigub. Esinevad sageli karstialadel. Tuhala energiasambad on väga tugeva magnetväljaga. Siitkandi elanikke iseloomustab pikaealisus. Nõiakaevu kõrvale, ühe positiivse energiasamba kohale on püsti pandud tammepalk, mis kõige paremini energiat edasi annab. Selle lähedale vasakut või paremat kätt asetades tunnetab iga inimene maaenergiat isemoodi: surinat, soojust, külmust või raskust. Sama võimas energiasammas asub Prantsusmaal Hispaania piiri lähedal Lourdes`i koopas. Ameerika võimsamaks energiasambaks on indiaanlaste pühapaik Kuradi torn (Devils Tower) Colorado ja Montana osariikide vahel Wyomingis.3000 a.e.Kr. pärit kultusekivid asuvad samuti positiivsete energiasammastekohal. Hiiepaik on energeetiliste punktide ehk energiasammaste vahel .Kirikute asukoha valikul looduses on silmas peetud, et positiivne energiasammas asuks altari ees. Puugi ei kasva seisva veesoone peal ega negatiivse energiasamba kohal. Arvatavasti kasutati Tuhala energiasambaid aastasadu tagasi ravimise eesmärgil. Sellest tulenevalt oli 1939 aastani kestnud Tuhala valla rahvalik nimi Nõiavald.
Täiendavat teavet Tuhala looduse ja kultuuriloo ning arvukate nõialugude kohta saab raamatust, mille on illustreerinud Katri Smitt ja Jüri Arrak:
- Ants Talioja. Tuhala radadel. Kirjastaja: OÜ Kadmirell Tln. 2009
Saadaval Rahva Raamat ja Apollo raamatukauplustes ning Tuhala Looduskeskuses.
Populaarteaduslikest filmidest:
- Kadi Alatalu. Tuhala Nõiakaev. DVD. 24 min. 2002. a.
- Kadi Alatalu. Karstist killustikku. Nabala juhtum. DVD. 20 min. 2008. a.
Tuhala Looduskeskuse kronoloogia
Tuhala karstiala läbival matkarajal (2,5 km) võib liikuda jalgsi. Mööda teed jalgratta, auto või bussiga. Rada on igati sobiv ka perematkamiseks. Õige aeg on matkale tulla siis kui Nõiakaev ei kee, kuna suurvee ajal on koopad kuni 7 m vee all. Võimalik on tellida looduskeskusest giid. Seda ka pooletunniliseks Tuhala looduse ja kultuuriloo tutvustamiseks Nõiakaevu juures. Võtke varem kontakti Tuhala Looduskeskusega mis on avatud aastaringselt.