Allikas: Keskkonnaministeerium
Looduskaitseala laiub Tuhala ja Nabala karstialadel, mida läbib üheksa maa-alust jõge.1687 a. rootsiaegsel kaardil on esmakordselt kirjeldatud Nabalas Angerja jõe neeldumist Möldri kurisust maa alla ja avanemist Paekna allikatest. Viimane teadaolev karstilehter tekkis Kuivajõe oru kaldale 1964 aasta paiku.Kaitseala väärtuseks on tundlik veereziim, kaitsealused ja haruldased taime – ja linnuliikide elupaigad, allikad ja allikalised alad. Kaitsealuseid liike on 53. Peamiselt allikasoodes kasvab 22 liiki orhideid: kahelehine käokeel, rohekas käokeel, suur käopõll, pruunikas pesajuur, kaunis kuldking, hall käpp, vööthuul sõrmkäpp, täpiline sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, kollane sõrmkäpp, kuradi sõrmkäpp, russowi sõrmkäpp, soo neiuvaip, laialehine neiuvaip, tumepunane neiuvaip, kärbesõis, kõdu-koralljuur, harilik käoraamat, lõhnav käoraamat, punane tolmpea, jumalakäpp ( Arne Kivistik 1999 ). Neist kaunis kuldking on Euroopa suurima õiega orhidee, millise käpalise mandri Eesti suurimaks elupaigaks on Nabala. Nabala asustuse vanus on arheoloogia andmeil ligi 3000 aastat. Avastatud on 4 muistset asulakohta, 18 lohukivi, 12 kivikalmet, 3 muinaspõldu ja 3 pelgupaika. Veel enne 1900 a. läbis looduskaitseala Mahtra meeste talitee.
Avatud on Nabala-Paekna 10 km pikkune matkarada.
Kaunis kuldking. Foto: Mats Kangur
Händkakk. Foto: Mats Kangur
Silmaallikas. Foto: Mats Kangur
Mölluallikas. Foto: Mats Kangur
Paekna allikajärv. Foto: Taavi Tänavsuu
Nabala lubjakivimaardla kronoloogia.
Heliloooja Urmas Sisaski loodud hümn „ Tuhala Nõiakaevu loits ” Eesti tähtede esituses.